Allikas: Veterinaar- ja Toiduamet


Mis on marutaud ning kuidas sellesse nakatutakse?
Marutaud on püsisoojaste loomade ja inimese ägedakujuline närvisüsteemi kahjustav viirushaigus, mis lõppeb alati haigestunud isendi surmaga. Inimese haigestumisel nimetatakse haigust marutõveks, loomade puhul käsitletakse haigust marutaudina. Haigus levib peamiselt haige looma hammustuse tagajärjel, kui sülg sattub haava. Võimalik on, et nakatutakse ka siis, kui haige looma sülg satub silma, ninna, suhu või värskele haavale, kuid tegelikus elus juhtub seda harva. Ohtlik on selline levikuviis eriti seetõttu, et sülg võib olla nakkusohtlik juba 4-10 (15) päeva enne, kui loomal tekivad haigusnähud.

Miks on oluline teadvustada, et Eestis esineb marutaudi?
Kuna marutaud lõppeb haiguse tunnuste tekkimisel alati nädala jooksul surmaga, on väga oluline teadvustada, et Eesti on maa, kus loomadel esineb marutaudi. Viimane juhtum, mil Eestis inimene haigestus marutõppe, oli 1986 aastal. Lapsed leidsid metsast noore metskitse ning tõid selle salaja koju ning hoolitsesid ta eest. Mõne aja pärast loom lõppes. Ühel lastest tekkisid mõne aja möödudes marutõvele viitavad haigustunnused ja ta suri.

Kuidas aru saada, et loom võib olla haigestunud marutaudi?
Marutaud võib avalduda kas agressiivse või vaikse marutaudi vormina. Haigusele on iseloomulik areng staadiumidena, sõltuvalt sellest, kui kaua on mööda aega läinud nakatumisest, on looma käitumine erinev. Samuti võib väga erineva pikkusega olla aeg, mille jooksul peale nakatumist (puredasaamist) loom silmnähtavalt haigeks muutub. Selleks võib kuluda paar nädalat kuni aasta, kuid sagedamini haigestub loom 1-2 kuu jooksul. Haiguse eelstaadiumi ajal tekivad loomal käitumishälbed, enne rahulik olnud loom muutub agressiivseks või vastupidi. Loom erutub kergelt nii kuulmise kui nägemisaistingute puhul, kaob orientatsioon liikumisel, loom võib süüa ebaharilikke esemeid, hakkab tekkima neelu halvatus, mille tulemusel loom ei saa toitu ega jooki neelata. Järgneb erutusstaadium, mis nimegi poolest näitab, et loom on äärmiselt kergesti erutuv. Selles staadiumis tekib loomal rännumaania, mis eelkõige leiab rakendust metsloomade puhul. Neeluhalvatus süveneb, loom ei saa enam toituda. Surmale eelneb halvatuse staadium. Surma põhjuseks on halvatuse levimine skeletilihastele ning lämbumine.

Mida ette võtta, kui Teid on purenud marutaudikahtlane loom?
Marutaudikahtlase looma puremise korral tuleb haava koheselt pesta rohke vee ja seebiga ning kanda haavale kas joodilahust või etanooli (700ml/l) ja pöörduda seejärel perearsti poole. Marutaudikahtlasest loomast tuleb teatada kas piirkonda teenindavale volitatud veterinaararstile või maakonna veterinaarkeskusse. Vajadusel suunab perearst patsiendi vaktsineerimisele ja ulatuslike puremishaavade esinemisel ka immuniseerimisele.

Kuidas teada saada, kas loom on marutaudis?
Hoolimata sellest, et on mitmeid väliseid tunnuseid, mille puhul võib kahtlustada marutaudi, saab lõplikult kindel olla selles, kas loom põdes marutaudi või mitte, laboratoorse uuringu tulemuse alusel. Kuna uurimismaterjaliks on ajukude, ei saa elusloomalt proovi marutaudi uurimiseks võtta. Proovi laboratoorseks uurimiseks võtab veterinaararst.

Kuidas kaitsta ennast ja oma lähedasi marutaudi vastu?
Kuna ligikaudu 90% inimestel esinevatest marutaudijuhtumitest on põhjustatud marutaudihaige lemmiklooma (tavaliselt koera) puremisest, tuleb vaktsineerida oma koer(ad) või kass(id) marutaudi vastu.
Esmakordselt tuleb koeri ja kasse vaktsineerida 3–4 kuu vanuselt, edaspidi tuleb looma vaktsineerida  vaktsiiniga kaasasolevas infolehes toodud sagedusega, kuid mitte harvemini kui 24 kuu möödumisel viimasest vaktsineerimisest. Vaktsineerimise läbiviinud loomaarst teeb märke vaktsineerimise kohta looma registreerimisdokumenti või väljastab tõendi vaktsineerimise kohta.(soovituslikud tõendivormid: üksiku looma vaktsineerimise tunnistus, tõend ühe loomaomaniku loomade vaktsineerimise kohta) Eelpoolkirjeldatud dokumenti peab loomaomanik säilitama vähemalt kuni järgmise vaktsineerimiseni.
Kasside ja koerte pidamisel tuleb kinni pidada kohaliku omavalitsuse kehtestatud nõuetest.
Vältida tuleb kokkupuuteid võõraste loomadega, kelle käitumine on ebaadekvaatne. Samuti tuleb eelkõige lastele õpetada, et võõraid kodu-ja metsloomi ei tohi puutuda, isegi kui nad näivad sõbralikuna.
Hulkuvatest kassidest ja koertest tuleb teavitada kohalikku omavalitsust, kes peab korraldama omanikuta koduloomade püüdmiste.

Mida teha, kui Teile kuuluv loom on saanud hammustada marutaudikahtlase looma poolt?
Puremisjuhtumi puhul tule kohale kutsuda volitatud veterinaararst. Juhul, kui Teile kuuluv loom on nõuetekohaselt vaktsineeritud, siis vaktsineeritakse ta esimesel võimalusel ning jäetakse isoleerituks ja järelevalve alla kuni 45 päevaks. Kui loom oli vaktsineerimata, on tungivalt soovitav loom hukata või tuleb ta kuueks kuuks isoleerida. Loomaarst peab võimalusel võtma ka proovi purenud loomalt marutaudi suhtes uurimiseks.

Kuidas on võimalik marutaudi tõrjuda?
Eestis oli 2005.-nda aastani ainukese marutaudivastase ennetava võttena kasutusel koerte ja kasside vaktsineerimine, kusjuures vaktsiini ja vaktsineerimise maksumus tasutakse riigieelarvest. Metsakarjamaadel ja metsaga piirnevatel karjamaadel karjatatavate põllumajandusloomade vaktsineerimine on soovitatav.
Selliselt on võimalik vähendada riski, et inimene nakatuks marutõppe, kuid ainult koduloomade, peamiselt koerte ja kasside, vaktsineerimine ei anna aga soovitud tulemust – saada Eesti marutaudivabaks. Marutaudi likvideerimiseks hakati alates 2006.-ndast aastast kogu Eesti pinnal suukaudselt vaktsineerima punarebaseid ja kährikkoeri, kes on selle haiguse looduslikud kandjad ning kelle populatsioonis marutaud levib püsivalt põhjustades haigusprotsessi katkematuse.

Kuidas toimub rebaste ja kährikute suukaudne vaktsineerimine?
Rebaste ja kährikkoerte suukaudseks vaktsineerimiseks kasutatakse spetsiaalseid peibutussöötasid, mis koosnevad kalajahul baseeruvast peibutusosast ja selle sisse peidetud kapseldatud marutaudi elusvaktsiinist. Selliseid vaktsiinipalasid külvatakse õhust lennukite abil sagedusega 20 sööta /km ² kohta. Külvamist ei teostata linnade, asulate j.t. tihedalt inimeste poolt asustatud alade kohal, samuti veekogude kohal. Lennuvahendid lendavad madalalt, et tagatud oleks piisav nähtavus maapinnale. Külvamist viiakse läbi kaks korda aastas – kevadel mais-juunis ning sügisel septembris -oktoobris, et kevadel saaks vaktsineeritud talve üle elanud täiskasvanud loomad ja sügisel kevadel sündinud kutsikad.

· Vaksiinipala leidmisel tuleb see jätta puutumatult leidmiskohta!
· Juhul kui esineb reaalne oht, et vaktsiinipala võivad selle asukoha tõttu leida lapsed, koduloomad v.m.s, tuleb vaktsiinipala ümberpaigutamisel kanda kummikindaid!
· Kui peibutussöödas sisalduv vaktsiin on sattunud nahale, silma või suhu, tuleb piirkonda pesta rohke vee ja seebiga ning pöörduda perearsti poole!
· Vaktsineerimise toimumise ajal tuleb koerad ja kassid hoida sisehoovides!